Acheroni õitsvatelt väludelt ja küpressisaludest on Märt Sepper oma vaimsel teekonnal suundunud Siberi nulgude rüppe, kus küll ähvardavalt siravad libedad liustikud, kuid rändaja mõttemaastikud on muutunud helgemaks ja tekstidesse kätketud tundmuste spekter lubab aimata leppimise, andestuse ja alandlikkuse õppetunde. «Emanatio» väekas ja tummine luulehoovus sunnib keskenduma, süüvima ja vaikima.
Vaikuse hotell Maailmane
Paljugi, mis lubadusi on antud, ja palju nendesamade
lubaduste najal puhati päid, siiski ei tohiks ükski meist
leida oma toores jõus ja vägivaldses usus lohutust,
et lohutus ei paneks meid kaotama seda,
mille tähtsuses kahtleks üksnes vääritu,
sest ei jagu sõnu vaidlemiseks
ega õhku nende sõnade täispuhumiseks.
Kui õhtuootele kiirustades jään silmitsema
taevateral aerutavat pilveräbalat,
ei adu mu mälestuste kodukootus
võõraste maade ja ilmade rohkenäolisust.
Ühest eluajastki päevi näinud keres,
voolab miski läbi olemise loori ja kasvatab
külmavõitu nahal väsinud karvakesi,
sest pole targemat lahendust ühtsuse jagunemisele
kui emanatsioon,
ja ma näen selles sõnas poeetilist apoteoosi –
milline võrratu ja kunstiline ülistus.
Tagasi vaadates polegi mul – ja vast ühelgi teisel –
kosta midagi rohkemat kui et see, mis jäi taevariigis jagamata,
sai maa peal välja võideldud sõnade jõul,
ja sõnade jõul ei ole kasvatatud mitte ainult luuletaja hinge,
vaid kõigi selle maailma asukate hinge
ja kogu maailma hinge.
Teades vaid seda, et nad midagi ei tea,
liiguvad inimesed mööda ajatuid teid. Oleme kohtunud seal.
