«Emma!» Megan jooksis välja, hüüdes oma tütre nime. Ta peatus keset sissesõiduteed ja uuris ümbrust. Ei midagi. Emmat polnud liblikaid jälitamas ega aias lilli välja tirimas ega võililledega mängimas. Teda polnud kusagil. Megan hüüdis nii valjusti, kui suutis, pisarad mööda nägu alla voolamas. Emma oli kadunud.
Viimane kord nägi Megan oma noorimat tütart Emmat tema kolmandal sünnipäeval. Nüüd, kaks aastat hiljem, näeb ta oma tütre nägu igas mööduvas blondis tüdrukus – toidukaupluses, autoakendes, arsti vastuvõturuumis. Ta otsustab tütre kindlasti üles otsida, kuid tema pühendumus läheneb juba kinnismõttele, kui ta leiab end järgnemas igale väiksele tüdrukule, kes sarnaneb tema kadunud tütrega.
Pärast Emma kaotsiminekut on Megan kaugenenud sõpradest ja perekonnast. Ta kaks vanemat tütart panevad pahaks ema järeleandmatult viljatuid otsinguid ning tema abikaasa Peter palub tal Emma kadumisega leppida, enne kui see kinnismõte põhjustab ülejäänud perekonna lagunemise.
Samal ajal samas väikelinnas on Jack kiindunud tütretütar Emmiesse, kuid ta on hakanud kahtlema oma naise Dottie salapärases jutus Emmie ja tema ema Mary kohta. Kui Dottie vajub dementsusse, peab Jack paratamatult mõtlema, kas Dottie varjab tema eest mingit tumedat saladust.
Jacki ja Megani elud ristuvad linna laadal, kui Megan teeb foto väikesest tüdrukust koos vanavanematega – teguviis, mis võib viia katastroofini mõlema perekonna jaoks.
