«Ma pärandan selle teose kuulsale maalikunstnikule härra Abraham Constantinile palvega anda see kümme aastat pärast minu surma mõnele trükkalile, kes poleks vagatseja, või paigutada see mõnda raamatukokku, kui keegi seda trükkida ei taha. B(envenut)o Cellini autobiograafia ilmus viiskümmend aastat pärast tema surma.»