Hirmutav! Sõltuvust tekitav! Šokeeriv! Lisa Gardner

Kuidas oli? Selles majas elada?

Maggie Holt on sääraste küsimustega harjunud. Kakskümmend viis aastat tagasi ostsid tema vanemad Ewan ja Jess suure Victoria-aegse häärberi – Baneberry Halli. Nad elasid seal kolm nädalat ja põgenesid siis keset ööd. Ewan kirjutas sealsetest katsumustest raamatu, mille pealkiri oli «Õuduste maja». Tema jutustus tontlikest sündmustest ja kohtumistest pahatahtlike vaimudega paisus ülemaailmseks fenomeniks.

Nüüd, pärast isa surma, sai Maggie maja päranduseks. Tookord oli ta nii väike, et ei mäleta isa raamatus kirjeldatust midagi. Ometi ei usu ta sellest ainsatki sõnagi. Sest vaime pole olemas.

Aga kui ta naaseb Baneberry Halli, et see müügikorda seada, ei võeta teda just avasüli vastu. Kohalikel pole sugugi hea meel, et Ewan oma raamatuga nende kodulinna kurikuulsaks tegi. Veel kõhedam on aga Baneberry Hall ise. Ajapikku hakkab Maggie uskuma, et isa kirjutises võib olla tõde rohkem kui väljamõeldist. Igal juhul ei taha keegi – või miski –, et ta majja jääks. Ja tema elu võib olla taas ohus…



Sünge, hirmus ja käänuline lugu, mida ei saa käest panna. Seda tuleb lugeda ainult valges toas! – Shari Lapena

Mis võiks olla põnevam kui kummitusmaja, mis kubiseb vaimudest? «Enne pimedat koju» on ühtaegu ületamatu ja õudne. Kinnitage turvavöö, läheb andmiseks! Selle raamatu juurde peaks käima hoiatus, et seda ei tohi pimedas lugeda. – Mary Kubica

«Nutikas, täis ootamatusi ja närvikõdi… Mõnusalt õudne lugu… Seda peaks lugema pimedas, eriti siis, kui tuul ulub korstnas ja kusagil kaugel kolksub aken. Aga lambilülitit võiks ikka käeulatuses hoida. Seda võib vaja minna.» – Ruth Ware

Sa püha püss, mind pole tükil ajal üks süžeepööre niimoodi vapustanud! Hakkasin valju häälega naerma, kui tõde ilmsiks tuli, sest see oli nii vahva, kuidas mind oli nii puhtalt haneks tõmmatud. Raske on kirjutada raamatut, mis on ühevõrra lõbus ja hirmutav, aga Sager on sellega hakkama saanud – ja pannud pealekauba veel loo veatult kokku jooksma. Lummav ja meeleolukas, süžeepöördega, mida te raudselt ei oota. – Stephanie Wrobel

Veatu tempo, osav topeltnarratiiv ja kõrgtasemel kangelane. Aga parim avastus on see, et mitte keegi ei kirjuta praegu nii hirmsaid raamatuid nagu Riley Sager. – Josh Malerman