Nagu oma teisi teoseid, kujundab ja mõtestab Anu Kree ka sümbolistlikku lühiromaani „Erhiides“ läbi „omareaalsusprillide“. Paigaränduri ja looduserakuna kulgeb ta mööda kombatava ja kujuteldava maailma piire, üksteisele avatud reaalsuse ja kunstitõelisuse ruumide vahel. Omanäolise sisekaemuslik-kujundliku keele ja kihilise väljendumise kaudu püüab autor nihutatud reaalsusega ajaülestes sfäärides pääseda lähemale sisimate kihistuteni ja laiemate tähendushaareteni. Nihutades ühtlasi iseenda piire, naudib ta tajusid ergastavaid olukordi ja seisundeid. Elu kahe maailma ühendustes võib hetkiti tõugata tema loomukihte teistessegi olelustesse, mida ilmestab mitmekihilise poeetilise proosateose peategelane: kujumuutlik mõte Erhiides.

Kord jaki, kord inimese kuju võttev mees on „iseseisev ainekehastus“, parim osa üht teist meest räsinud mõttest, mis pääses ümberkujunenud vaba hõljumina jõelammiaurus uitama. Olles kord hädas tervikliku inimkuju vormiga, leiab see erisugune olevus, et „just kahe kujuoleku vahepealses piirielus“ on oma võlu ja väärtus. Inimeste maailm peab muidugi tunnistama enamat kui harjutud. „Maailm alles kooris end lahti.“ Selle teoga algava ja lõpetava pildi vahel leiavadki aset ümberkehastuja Erhiidese õrn-pinevad seiklused.

See on raamat neile, kes julgevad koos maailmaga lahti kooruda. - Eve Pormeister