Kuigi Samuel Beckett on tuntud eelkõige näitekirjanikuna, pidas ta ise oma loomingu keskseks osaks proosat. Kogumiku neli novelli – algselt koos kolmeteistkümne tühijutuga ühtede kaante vahel ilmunud kolmele on lisatud «Esimene armastus» – on esimesed proosapalad, mis suur iirlane kirjutas prantsuse keeles (milles ta jäigi kirjutama), mina-vormis ja selle ihaldatud «stiilitusega», milleni jõudmiseks ta võõrkeele appi võttiski.

Kõigis neljas novellis, mis on muide märksa hõlpsamini loetavamad kui tema romaanid, eksleb isamajast või ajutisest varjupaigast välja aetud erksa vaimuga üksildane nimetu minategelane tüütult vaenulikus välismaailmas, otsides uut ulualust, kus jälle oma mõtetega üksi olla. Lugusid võiks pidada ängistavalt süngeks, kui neis ei oleks beckettlikku musta huumorit ja jämedakoelist ehedust, mis pigem pakub tröösti.

Tühijutud aga on nimetu ja määramata seisundis olevuse, hääle mõttevoog, vestlus iseenda või kellegi-millegi kujutletavaga. Hüpnootiline sõnajada eimillestki ja samas justkui kõigest.