Selles raamatus on avaldatud eesti varaseimate kirjandusloolaste Otto Wilhelm Masingu, Dietrich Heinrich Jürgensoni ja August Ahlqvisti tekstid, mis ilmusid Liivimaa rahvalehe või võõrkeelsete teadusajakirjade veergudel.

Masingu «Trükitud kiri» (1823) on esimene eesti keeles kirjutatud ja eestlasest lugejale mõeldud kirjanduslooline tekst, emotsionaalselt kaasahaarav jutustus eestikeelse raamatu ajaloost XVI sajandi keskelt Uue Testamendi ilmumiseni (1715). Käsikirjade valmimisest ja taustal olevatest ajaloosündmustest – laastavatest sõdadest, katku- ja näljaaegadest – on jutustatud krooniku jõulise, ent nõtke sulega.

Jürgensoni saksakeelses «Lühikeses eesti kirjanduse ajaloos» (1843–1844) on esmakordselt süstematiseeritud kogu eesti raamatuvara, jaotatud see perioodideks ning vaadeldud teemade ja autorite kaupa. Varasemaid sajandeid on käsitletud suurema üksikasjalikkusega kui hilisemaid, mis on märk töö poolelijäämisest autori varase surma tõttu.

Ahlqvisti soomekeelse kirjandusloo «Eesti uueaegsest kirjandusest» (1855) vaatepiiri ulatuvad peale kaasaegse kirjanduse mitmed keele, murrete, rahvaluule ja kirjaviisi küsimused. Tänapäeva lugejale paeluvaks teevad teose ka rohked katkendid kirjandusteostest.

Raamatu on koostanud ja kommenteerinud ning saksa- ja soomekeelse teksti tõlkinud kirjandusteadlane Reet Neithal.