Mees võib arvata,et on ise oma õnne sepp, aga saatus saab ta varem või hiljem ikkagi kätte.

Kui peategelase ainsateks lähedasteks on võõraksjäänud tütar ning karukasvu õuekoer, on keeruline leida partneritega hingesidet ja naasnuna järjekordselt armuseikluselt, peab ta ikka ja jälle suure esikupeegli ees endale näppu viibutama – olgu see viimane kord.

Läbi sõjaõuduste ja -haavade jõuab meheni eluinglist hingepäästja näol ka see viimane kord. See ongi peategelase saatus.