Katariina kolib emaga suurde linna. Lootused on laes – uus kool, uued sõbrad, peod, poisid ja tuledesära. Üllataval kombel läheb kõik hoopis vastupidi. Ees terendab tume tulevik haleda erakuna. Kuid siis hakkab juhtuma kummalisi asju. Nii kummalisi, et see pole enam lõbus. Varsti kasvavad elu imetabased ja dramaatilised keerdkäigud tüdrukul üle pea, nii et ta ei saa enam hästi sotti, keda või mida uskuda. Õnneks juhtub uksele koputama ka selliseid inimesi, kelle nimel tasub selle sasipuntra harutamine siiski ette võtta.

Istusin öösiti üleval, muusika kõrvaklappides üürgamas, ja vihkasin ennast. Kirjutasin seejuures lehekülgede viisi halbu luuletusi, et need siis akna peal ära põletada. Ja kraapisin žiletiteraga oma käsivarrele «lollakas». Aga siis tundus see tobe ja tõmbasin selle maha. Mis oli veel tobedam. Panin käele vesinikku ja otsustasin, et see on viimane kord. Kui tahan kunagi olla normaalne täiskasvanu, siis pean praegu alustama.

Lisaks geneetilisele kalduvusele ennast haletseda hakkasin ilmselgelt ka muul moel peast segi minema. Tundus, nagu keegi jälitaks mind. Võisin vanduda, et tundsin tänaval kõndides kellegi lähedalolekut, aga taha vaadates oli tänav tühi. Ainult majad seisid sirges reas, külg külje kõrval, jätmata vähimatki pragu, kuhu jälitaja võiks peitu pugeda.