«Esme Lennoxi kadumine» on lummav lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.

Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone'i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O'Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Maggie O'Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu «The Hand That First Held Mine» eest Costa romaaniauhinna.



«Raamat, mida on tõesti võimatu käest panna. See on laetud pinge ja energiaga, siin on kaasakiskuvat tõmmet ning mõttevärskust, ja samas paeluvalt dramaatilist salakavalust, mis meenutab Rebecca Westi ja Daphne du Maurier' klassikalisi teoseid.»

Ali Smith, Scotland on Sunday



«O'Farrelli peenekoeline ja tundlik stiil ei ole eales varem end nii ilmekalt avaldanud. Romaani peateemana käsitletakse seda, mis eristab hullumeelsust tervest mõistusest. O'Farrell mängib kahe õe peal subtiilset mängu, meelitades lugejat otsustama, kumb neist on tegelikult hull. Braavo!»

Independent on Sunday



«O'Farrell näitab halastamatu selgusega riskantseid püüniseid, millesse inimesed langevad, tahtes vastata ühiskonna normidele. Ning kuidas aastaid hiljem, kui peategelased ise juba surnud ja möödunu on vajunud ajaloo hõlma, võib päevavalgele tulla midagi, mis kõik teiseks teeb. Autor annab loo edasi veenvalt ja säravalt.»

Literary Review



«Eriti tabav on kontrast trotsliku noore Esme ja lapseliku, terve elu raviasutuses veetnud eaka naise vahel, kes oskab end teiste jaoks nähtamatuks muuta. Tõele liigutakse lähemale Kitty katkendlike mälestuste varal, mis antakse hiilgavalt edasi rahutute teadvuse voogudena. Selles seisnebki O'Farrelli tugevus – panna lugejaid oma tegelastele kaasa tundma. Seepärast ongi raamat nii köitev. Ei leidu just palju niinimetatud populaarse naiskirjanduse autoreid, kes feministlike teemadega sel moel tegeleksid, rääkimata oskusest teha seda nii tundlikult ja õnnestunult.»

Scotland on Sunday