Eevi on uue sõbratari edust vaimustatud, toob talle palukesi leivataldrikuilt ja lõunaportsjoneist (ega kõik kunded kõike ära söö). Peremehele öeldakse ainult, et tuba on välja üüritud, rohkem ei pea Vana teadma.
Raha tilgub napilt, leibagi saab jaopärast, kuid tarbe korral võib kõhu täis süüa turuplatsil keevast rupskisupist. Maitseb liha järele, kuigi soolikad visatakse katlasse koos sisuga.
Nälgimine nälgimiseks, aga muidu jooksevad päevad nagu raamatulehed nooruse seiklusromaanis. Trükikojas saavad masinaõli ja trükivärvi lõhn peagi omaseks nagu isiklik parfüüm, silm õpib kiiresti eraldama kiirpressist tulevaid praakpoognaid. Käskjala kohustused tunduvad tüdrukule jalutuskäikudena. Ainult kaks tööidülli häirivat kirja teevad natuke haiget: Liiliapärg, kallis inimene, noomib Estat, et see ei ole küllalt püsiv oma eesmärgi taotlemisel, ja paruniproua von Tiesenhausen nõuab, et Esta tagastaks seadusevastaselt omastatud apelsinikarva jaki ta seaduslikule omanikule.

Esseeromaani vormis kirjutatud teose peategelaseks on noor tütarlaps, kelle elukreedoks saab tungimine teatri- ja vaimumaailma saladustesse kodanliku Eesti tingimustes. Vahele on autor põiminud hulgaliselt kõrvalevaateid tolleaegsesse eluolusse, kultuurieetikasse ja -poliitikasse ning ühiskondliku korra olemusse ja filosoofilisse tausta.