«Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku» on raamat, milles räägivad oma loo inimesed, kes tervet Eestit mõjutanud katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid.
Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud.
Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.
«Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada... Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.»
Sille Herma
«Kui koju mindi, siis selgus, et tüdruk oli juba mitmendat päeva üksinda kodus ega julgenud telefoni juurest eemale minna, sest kartis, et ema helistab just siis Estonialt ja ta ei kuule seda kõnet.»
Tiiu Meres
«Meie läksime eest ära ja mühin tuli meile järele. See oli hetk, mil ma tõepoolest tunnetasin, et võib-olla siit polegi pääsu. Et kui nüüd on minek, siis ongi kõik…»
Janno Aser
«Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha. Mu kannatus katkes. Jätsin parve, hüppasin vette ja hakkasin ujuma laeva poole.»
Marek Kaasik
«Oma maailmapildi asetamine lootuse ja tulevikurõõmu pinnale võib võtta aastaid või kogu elu. See nõuab palju tööd iseendaga.»
Sakarias Leppik Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester
