Muinasjutul ei ole sünnipaika. On inimese meel, kuhu ta pesa on teinud, kus ta haudub ja tukub, et edasi minna oleks jõudu. Ta võiks elada igavesti rännates ühe inimese juurest teise juurde, ühe keele juurest teise juurde, ühe rahva juurest teise juurde. Ja ega meie ei tea, miks ta kellegi valib, mille järgi ta otsustab, kes teda jutustama ja elama saab.

Meie saame anda talle ainult vabaduse tulla ja minna ja oma meele mõlgutada ja muuta. Muinasjutt on see, mida me igapäev oleme ja elame, aga mida me ei saa teisiti väljendada, kui jutustades ja vestes. Vestes laasthaaval maha argise ja igapäise, jääb alles metafoor – tuum, mis hakkab oma elu elama. Kogub liha oma luudele ja saab iga kõrvapaari läbi ikka täiemaks ja täiemaks. Viimaks läikima hakkab ta karv ja pale on veatu.

Olgu õnnistatud igaüks, kes paotab raudust laskma sisse munasjuttu. Olgu õnnistatud igaüks, kes raudust paotab välja lubama muinasjuttu tema rännakule.