Raamat sisaldab rea väljapaistvate poliitikafilosoofide ja ühiskonnakriitikute (Marx, Nietzsche, Schmitt, Althusser, Foucault, Badiou, Laclau, Deleuze ja Guattari) loomingu tutvustamisele pühendatud etüüde. Kõiki neid radikaalseid, s.o juurteni välja minevaid mõtlejaid läbib punase niidina äratundmine, et poliitika kujutab endast ontoloogilist võtit inimliku ühiselulise kogemuse avamiseks. Alates hetkest, mil Nietzsche paneb hullumeelse hüüdma: «Jumal on surnud, ja meie oleme ta tapnud!», on selge, et filosoofia puhul on alati tegemist millegi erakordse ja ohtlikuga.

Mõte on ses täpses tähenduses mõrv ning mõtlemine – ühiskonnas toime pandud kuritegu. Kuid kus on laip, kes on tegelik roimar ja mis asjaoludel see kõik juhtus, seda püütaksegi kogumiku tekstides lahti harutada. Meie praeguses olukorras, kus tulevik tundub erakordselt lahtine ja ebakindel ning aeg kinnistunud eelarvamuste revideerimiseks ja põhjaliku pöörde läbiviimiseks nii isiklikus mõttelaadis kui ka ühiskondlikus eluviisis on enam kui soodne, on kriitilise filosoofia mõisteloome valdamine ja selle mõttepärandi teadvustamine pea vältimatu eeltingimus värskete pagemisjoonte visandamisel ja uute maailmavaadete väljaarendamisel.