Euroopa ühinemise ajastul oleks õige aeg heita pilk tuhatkond aastat tagasi, mil Euroopa üha avarduvatel piiridel peeti veriseid võitlusi, raadati maad, rajati uusi asulaid ja piiskopkondi; mil ülerahvastatud piirkondades käisid ringi värbajatesalgad ja kogusid väljarändajaid, teedel logisesid vankrid, täis põnevil uusasunikke, ning vilgastest sadamatest asuti mereretkedele, et viia kaugetele ja võõrastele maadele koloniste.
Roert Bartletti monograafia läheneb Euroopa kõrgkeskaja ajaloole ühest kindlast vaatepunktist, koondades tähelepanu vallutustele, kolonisatsioonile ning nendega seotud kultuurimuutustele Euroopas ja Vahemeremaades ajavahemikul 950-1350. Raamatus analüüsitakse uute riikide kujunemist vallutuste käigus ja mandri äärealade asutamist immigrantidega: inglaste kolonisatsiooni keldi maadel, saksa asutuse laienemist Ida-Euroopasse, Hispaania tagasivallutamist ning ristisõdijate ja kolonistide tegevust Vahemere idaosas. Vastust ootab küsimus, milline mõju oli vallutussõdadel ja kolonisatsioonil keelele, seadusandlusele, usukultusele ja kommetele. Samas tehakse vahet fenomenidel, mis olid iseloomulikud tõelistele «piirialadele» ja tulenesid uusasutamise või sõjalise konfrontatsiooni tingimustest, ning tõukejõududel ja arenguprotsessidel, mis olid iseloomulikud euroopaliku kultuuri südamaadel, sest selle tsivilisatsiooni ekspansioonitung sai alguse keskustest, ehkki avaldus kõige tugevamini äärealadel. Seega ei ole raamatu teemaks üksnes koloniaalvallutused ja immigratsioon, Euroopa ühiskonna liikuv serv, vaid ka ekspansiivse ja üha homogeensemaks muutuva ühiskonna rajamine -- Euroopa sünd.
