Raamat Ex(k)odus räägib põgenikest ja põgenemisest ning kodu jätmisest.
2012. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis ajaloo ja arheoloogia instituudi juures doktoritöö Teise maailmasõjaaegsete läände jõudnud eesti põgenike teemal. Tänaseks olen tolleaegsete põgenike teema uurimisega tegelenud kokku pea kakskümmend aastat. Kolm aastat tagasi asusin tööle vabatahtlikuna ühes pagulaskeskuses, mis lisas senisele teaduslikule põgenike teema käsitlusele ka praktilise kogemuse. Kohtudes kaasaegsete pagulastega kerkisid arhiivimaterjalidest või päevikutest loetud, mälestustena kuuldud eesti põgenike lood ja tunded silme ette kui déjà-vu, ent seekord süürlaste, kurdide, afgaanide, somaallaste, eritrealannade silmade ja kogemuste kaudu.
Käesoleva raamatu kaante vahele koondasingi valiku minu isiklikest silmast silma või arhiividokumentide vahendusel toimunud kohtumistest eestlastest põgenikega, mis ei sobinud või lihtsalt ei mahtunud minu doktoritöösse. Eestlastest põgenike juttude ja tsitaatide kõrvale panin tänaste põgenike lood, otsimaks sarnasusi, aga ka erinevusi eilsete ja tänaste lugude ning tunnete vahel. Raamatusse olen koondanud need mälestused, mõtted, tunded, tsitaadid ja katked kirjadest ning päevikutest, mis on jäänud mind teemaga tegelemisel kõigi nende aastate jooksul kummitama või mis minu meelest räägivad teemadel, millest tavaliselt põgenike ja kodust lahkumise teemal rääkides jäetakse puudutamata.
Et oleks ruumi mõelda omi mõtteid, on lugude vahele põimitud fotod Eestimaast.
