See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril.
Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla.
Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis.
Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi.
Mis seal oli juhtunud?

Käesolev teos on viies kriminaalromaan Peter Brückneri seeriast.
Fritz Erpenbeck sündis 1897. aastal Mainzis, õppis lukksepaks, töötas seejärel terasevalajana, näitlejana, kriitikuna ja kirjanikuna. Hitleri režiimi ajal emigreerus ta algul Tšehhoslovakkiasse, seejärel 1935. aastal Nõukogude Liitu.
Vastuseks küsimusele, miks ta kriminaalromaane kirjutab, on autor ütelnud: «Sellepärast, et saan sel juhul kujutada inimesi eriti teravates konfliktisituatsioonides. See ei paku üksnes põnevust, vaid valgustab eredalt ka nende inimeste kohta ühiskonnas ja ühiskondlikke sidemeid endid.»