Käesolevas töös on ajaliselt vaadeldud perioodi Põhjasõjast kuni XVIII-XIX sajandi vahetuseni, s.o ajast, millal Venemaa koosseisus tekkis Eestimaale uus olukord ja soodsad majandusliku arengu tingimused, kuni feodaal-pärisorjusliku mõisamajanduse kriisini. Territoriaalselt on piirdutud Eestimaa kubermangu, s.o nelja maakonna (Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa) materjalide analüüsimisega, võrreldes neid ühtlasi lähemate territooriumide vastavate andmetega.
Kogu käsitlus on suunatud sellele, et faktiliste materjalide alusel näidata, milline suur tootlike jõudude areng leidis aset Eestimaa põllumajanduses pärast ühendamist Venemaaga XVIII sajandil, ja analüüsida, kuidas ja miks see toimus.

Uurimus on varustatud vene- ja saksakeelse kokkuvõttega.