1924. aastal suundus Ferdinand Leinbock kogumisretkele Ruhnu saarele. Tolle aja noorel etnograafiateadusel oli palju tsiteeritud juhtlause: Teooriad mööduvad, materjal jääb! Selle mõttetera aluseks oli muuseumi algusaastatest korraldatud kogumismatkad Eesti erinevatesse paikadesse.

Vanavarakogujatena rändasid üle maa eelkõige noored üliõpilased, kes said sel moel suurepäraseid teadmisi oma maa ja rahva elust ning edenemisest. Samas tõid nad muuseumile ohtralt esemeid, mis päästeti enne laastavat Esimest maailmasõda. Materjal on tänaseni alles ning selle põhjal on mitmed põlvkonnad teadust teinud.