«Mu elu on olnud triibuline nagu puust pikknina mütski – ikka heledam ja tumedam triip vaheldumisi. Olen vist õnnesärgis sündinud, sest olen surmast pääsenud kümmekond korda. Äärmused minu elus on olnud tohutud. On olnud ähvardavaid ohtusid ja tragöödiaid, aga ka palju rõõme ja sõpru nii Eestis kui välismaal. Elutöö on olnud pikk ja vaheldusrikas. Olen tantsinud, laulnud, näidelnud, ja lavastanud. Olen maailmas ringi rännanud ja kodumaad armastama jäänud. Kõige kallim paik on mulle sünnipaik Lääne Virumaal. Olen lavale toonud üle saja näidendi Draamateatris, Nukuteatris ja mujal, kuid ikkagi elab südames soov jätkata, panna oma nukud taas elama. Lavastamine on olnud minu missioon ja nukuteater jäänud südamelähedaseks kogu eluks. Soov kasvatada väikestes inimestes teatriarmastust elab minus edasi»
Ferdinand Veike