Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate omavaheline kemplemine võimu pärast ning kisklemine piirinaabritega ei lähe mööda ka põliselanikest, kes pole ikka veel kaotanud lootust ikestajad oma maalt välja kihutada.

Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse isa ootamatu surma järel hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui vaid temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister, kes pole aga ainus, keda kirg noore naise vastu tegutsema paneb.

Vana Hauküla kabeli dominiiklasest preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga nad jätavad rahulolematust tundes alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kõige kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast üht kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam kuidagi lahti ei saa.