Tõeliselt pimedal ja sõgedal keskajal, pideva maailmalõpuga võrreldud VI-VII sajandil võitleb ning võistleb kaks frankide kuningannat, kurikuulsad veel aastasadade pärast. Kuid nad on sellised nagu nende aeg, mil uinuja ei või teada, kas ärkab hommikul.
Vandenõude rägastik ja veretööde pillerkaar, hullus ja nõidus, otsatu reetlikkus ja rahvahulkade hüsteeria, seitse korda seitse surmapattu, isegi munkadest ja nunnadest kogunevad röövlijõugud, tulekahjude lõõm, kõige kaaneks inimeste sarnaselt metsistunud loodusjõud ja taudud, millest loetakse viimsepäeva märke – nõnda kestab barbarlik tants Rooma varemetel, kust igaüks kahmab niipalju, kui ära jaksab kanda.
Lüürikat lubatakse näpuotsaga, sest ühel kuningannal on ohtlik lasta end käest, hetkekski unustada valvsust ja veritasu.