Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama.Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda.
«Fuuga» kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.
«kas suhetel on esimene ja teine ja kolmaski kosmiline kiirus kas mingit uut asja alustades peab kohe uskuma see nüüd ongi see on täpselt õiges mõõdus metsikus nüüd jään planeedi orbiidile igaveseks tiirlema visas õnnelikus osaduses kas väljendades vähimatki kahtlust öeldes juba enne starti et taganemistee jääb lahti mõlemale kas ei võta see õiget hoogu maha ei määra su lendu madalaks ehk sügiseste pilvedeni mitte rohkem kui sedagi kas ma ütlesin kui sedagi»
