Oleme teada saanud, et meid ümbritseva mateeria teke ei ole sugugi enesestmõistetav, vaid vajab (sarnaselt elu tekkele) väga kitsastes piirides varieeruvaid lähtetingimusi – ja ilmselt ka põhjalikult läbikaalutud plaani.

Kes selle maailma siis tegi? Ilmselgelt ei saa süüdistada piibli Jehoovat. Tegu oli üsna piiratud kitsekarjuste jumalaga, kes käitub nagu purjus rullnokk ja kelle põhimureks oli see, kumma käega tagumikku pühitakse ja see, et keegi mõne teise jumala kuju endale tuppa ei tooks. Ilmselgelt on piibel inimeste üpris eklektiline looming ja ei anna meile mingit infot Kõiksuse Looja ja tema kavatsuste kohta.

Ka kuskilt mujalt ei ole seda ammutada, ja nii me ei teagi, kas meie maailm on osa magnum opus’est või kuskile lauanurgale vedelema jäänud jumalalapsukese untsuläinud koolitöö. Igatahes tundub, et meie tegemised Kõiksuse Loojat kuigivõrd ei huvita ja tal pole ka mingit huvi jagada meiega teavet selle maailma kohta.

Õhtuõpikutest on kujunemas juba traditsiooniline žanr. Nüüd jõuab lugejani «Füüsika õhtuõpik» Jüri Liivi sulest. Mida lugeja sellest leiab? Õpikule kohaselt on kaetud kõik füüsika ainevallad. Ja nagu õhtusele ajale kohane, ei koorma autor lugejat liigselt valemite ja pikkade tuletuskäikudega, küll aga jagab põnevaid sissevaateid füüsika ajalukku ja sellega võimalikuks saanud arengutesse-leiutistesse. Värvikust lisavad tsitaadid esimesest eestikeelsest füüsikaõpikust aastast 1855.

Raamatut võiks soovitada ka neile, kellele koolist ehk füüsikast kõige meeldivamad mälestused ei jäänud. Kuigi autor hoiatab liigsete lootuste eest, julgustaksin kõiki potentsiaalseid lugejaid siiski riskima.
Jaak Kikas
Tartu Ülikooli korrastamata süsteemide professor