Gosudar. Eesti keeles «valitseja.» Tiitel, mida tänases ühiskondlikus elus enam ei kohta, ent mille mõte ja mõõde ei ole võõrad. Miljonite inimeste elusid suunavad üksikisikud ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud.
Ivan Julm… Kõik kes ajalugu vähegi tunnevad, teavad, et see Venemaa esimene tsaar oli kurikuulus türann ja vereimeja. Tema ainsast näpuliigutusest piisas, et hukata inimene või saata teise ilma sajad ja tuhandedki. Ta olevat janunenud verd ja tundnud sadistlikku rõõmu tapmisest.
Me ei saa hinnata toonast maailma meieaegsete kriteeriumide järgi. Pealegi peame arvestama, et meie teadmised Ivan IV põhinevad suuresti tema vaenlaste poolt avaldatud tekstidel. Ka 16. sajandil teati, kuidas müüa raamatuid. Nagu tänapäevalgi läheb kaubaks kõmu ja bulvariajakirjandus, nii ka toona müüdi suurte tiraažidega läbi Venemaal käinud seiklejate memuaare, kes oma juttudele värve lisasid ja vürtsi peale raputasid. Ka tsaari vaenlaste isiklikust antipaatiast kantud üllitisi ei saa võtta väga tõsiselt.
See raamat ei ole mõeldud Ivan IV ja Moskoovia puhtakspesemiseks. Liivi sõja ajal toime pandud metsikusi ei ole võimalik unustada. Aga see raamat räägib valitsejast ajal, mil seaduseks oli tsaari sõna ja selle täideviijaks gosudari tahe. Need olid riigi püsimajäämise garantideks. See raamat räägib Ivanist kui abikaasast, väepealikust, võitjast ja kaotajast. See räägib noorukist, kes varajasest lapsepõlvest alates oli sunnitud kartma ja võitlema oma ellujäämise pärast. See räägib lapsest, kes oli räpaste mängude tunnistajaks ilusateks võõbatud võimukoridores. See on lugu ühest inimesest tema ajas.
