Ligemale tuhat aastat tagasi elas Islandi saarel mees, kelle nimi oli Grettir Asmundripoeg. Teda kutsuti Vägimeheks, sest ta oli tugevam kui ükski temavanune. Grettir oli noorpõlves riiakas ja laisavõitu, perekonna «must lammas», kes ei kuulanud isa sõna ega tahtnud talutööd teeha. Juba varases nooruses aeti ta tapmise pärast maalt välja, üksteist aasta hiljem aga kuulutati lindpriiks -- sedapuhku põhjendamatult. Kogu ülejäänud elu -- üheksteist aastat -- pidi ta maapaos olema ja vireles tundruonnides, koobastes ja üksikul saarel, inimestest põlatud ja hüljatud, sest talle oli saatusest ette määratud olla õnnetu, kuna «üks asi on vaprus, teine aga see, kuidas sul elus veab».