Kord hiir uitas hämaral metsateel,
Teda rebane märkas, kel rõõmsaks läks meel.
«Kus plaanis sul minna on, tilluke hiir?
Tee tiir minu urgu, siin lõunasöök prii.»

«Mis hirmkole lahkus, ent kahjuks ei saa,
Sest täna koos grühvliga einestan ma.»

«Või grühvliga? Grühvlit ma küll ei tea!»

«Ah grühvel? Siis kuula ja meeles pea:
Tal koletud võhad, Ta küünistes jõud,
Tal koletuid hambaid täis jõletu lõug.»

Nii algab lugu väikesest kavalast hiirekesest, kelles suuremad loomad ja linnud üht maitsvat kõhutäit näevad. Astudes aina sügavamale metsa, kohtab hiireke näljast rebast, öökulli ja madu ning luiskab neile lugusid hirmuäratavast koletisest – grühvlist. Ent õige pea saab hiirele selgeks, et too näljane koll ei ole pelgalt tema enda kujutlusvõime vili.

See on humoorikas lugu, mis mängib meisterlikult lapse hirmudega ja näitab, et ka kõige koledamad koletised ei ole alati nii hirmsad, kui nad esmapilgul paistavad, ning kavalusega saavutab palju enam kui küünte ja hammastega. Julia Donaldsoni vaimukad värsid ja Axel Scheffleri värvikad illustratsioonid teevad «Grühvlist» suurepärase pildiraamatu, mida on täiskasvanulgi lõbus lapsele ette lugeda.

Teine trükk.