Mathura reisikiri paari aasta tagusest rännust Guatemalas.

Pilvevari. Pealelõuna. Kõrgustes muutuvad ka
lõunamaised avarused kargeks. Mägede kaugus on
seevastu alati näiline. Nebaji sügises on nad ilusaks
taustapildiks kuivanud maisitõlvikutele ja kose
mühinale, detailidele, millest igaüks on väljenduslik.
Igas maisipeas, veel korjamata tõlvikus, on peidus
lugu inimestest, kes ta kasvatanud,
vihmast, mis teda kastnud, mägede õhust, mis
hoidnud teda värskena, päikesest, mis ärgitanud
teda ilmale tõusma. See on lugu kätest, mis
teda harinud ja suudest, mida ta saab toitma.
Kuidas teda mitte märgata?