«Tore. Siis läheme.» Nuga kolksatas ähvardavalt lauale. «Teadsin seda, et sa Ape Keto pärast telliskivitehases ei käi.» «Ikka veel oletad kõrvalmõjusid?» Üritasin olla üsna süütu näoga, sest teadsin, et see raevustab Jalit kõige enam. «Ära unusta, et nägin sind kaubandusnõuniku seltsis just siis, kui ta su juukseid silitas. Arvatavasti oli suudlus juba läbi.» «Ja siis? Kas sina vähe tema tütre juukseid oled silitanud? Kas sind vihastab, et võid oma endisest naisest endale veel kunagi ämmamamma saada? See oleks ju ameerikalikult uusaegne. Võid juba ainult sellepärast saada maailmakuulsaks! Ja seda sa ju tahad? Olen lubanud sind aidata õnnes ja õnnetusis. Täidan oma lubadust.» «Sina oled kurat.» Mees tõusis ja läks. Siis olen muidugi kurat, kui oskan tema oma relvi tema enda vastu tarvitada. See juhtus ju enam kui hästi, et Jali pääses nii süütult mu suunitluse jälile. Mida aga ütleks küll mu võimas austaja, märgates asjade õiget seisu? Seda saab peagi näha. Ehtisin enda oma Pariisi kleidi ja nüüdisaegse tehnika abil nii kauniks, kui sain... Mul oli selleks ka kolm põhjust: võluda Hyväri, võita tema tütar ja näidata Jalile, kelle ta on kaotanud.
