[i:540] (1929-2006) – Eesti riigimees ja armastatud president 1992-2001 – oli varasemal ajal, okupatsiooniaastatel, tuntud peamiselt filmimehe ja kirjanikuna. Kunstilise loojana oli tema missioon siiski sarnane hilisema poliitikukarjääri kreedoga: jutustada Eesti, Euroopa ühe põliseima rahva lugu. Me oleme oma ajaloo sees suured. See tähendas toetumist sügavale ajalootundmisele: faktidele muistsest geograafiast, folkloorile, antiikallikatele jne.
Sellelt põhjalt ongi sündinud Lennart Meri «Hõbevalge» ja selle täiendus «Hõbevalgem», kus lugeja viiakse läbi ootamatute ajaloo- ja folklooriseoste julgete järeldusteni meie kõige kaugemas ajaloos. Ometi saab sellest paeluvast raamatust teha järeldusi tänase Eesti kohta.
„Hõbevalge“ ilmus esmatrükis 1976, „Hõbevalgem“ 1984, autorile jagus nii ajastuomast kriitikat kui ka tunnustust, muu hulgas näiteks 1989. aastal Puksovi fondi auhind. Ometi ei ilmunud need tekstid autori eluajal üheski kordustrükis – selline oli autori tahe, et ta jõuaks teha vajalikke täpsustusi ning täiendusi.
Nüüd ilmuv tekst on mainitud esmatrükkide ühendatud versioon, kusjuures muudatustes ja täiendustes on tuginetud autori enese märkmetele. Selle pieteeditunnet nõudva toimetamistöö on teinud [i:19135] ja [i:6756].