«Hümn pikale ninale» on järg mu esimesele luulekogule „Seniitvalgus“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2014), mis kaardistas ilukirjanduslikke võtteid kasutades ühiskonna kultuurilises teadvuses toimuvaid protsesse.

Ka uus kogu koosneb enamasti lühiproosa ja poeesia sulamina vormistatud ajakajalistest tekstidest, mis kombivad publitsistika ja ilukirjanduse piire. Mõndagi neist võib pidada kommentaariumiks ühiskondlikke dispuute ärgitanud teemadele. Hüljatud on üksnes arvamusloo raamid. Sellest ka nimetus – paraluule.Olenemata sellest, kuidas tekste žanriliselt määratleda, sisaldub neis nii eneserefleksioone kui ka väärtussüsteemide vaatlusi laiemalt. Leitud vorm on mu enda jaoks üsna uus – üks säärane tõeotsimise tee, mis kulgeb mööda erinevaid assotsiatsiooniahelaid. Kogus on hulganisti sürrealistlikke toone, absurdi- ja groteskimõõdet.

Raamat koosneb neljast tsüklist. Kolmes on rõhk ajakajalisematel pildistustel, neljandas metafüüsilise allhoovusega mõtteluulel.