Kõik need on tõestisündinud lood või kui täiesti täpne olla, siis osa on nii aga teistes on sees tõetera ja ümber kaunistus ilu adumiseks. Pole midagi kaunimat ja tähtsamat kui lapsepõlv. Loite lapsepõlv möödus Nõukogudemaal, kus kõike napilt.
Nõiutuna läks unenägija edasi. Miski ei saanud enam tagasi hoida. Kuuvalgus lõi koduõues tontliku miljöö, kus endine ja nüüdne tihedalt põimusid. Pikad siinveedetud aastad olid jätnud kujutlusse sööbinud märgi. Kõik, mis seni olnud, tuli uuesti esile.
Õhtuvidevik tumenes üha. Loite tundis, kui hea oli niimoodi koos olla. Oodata, vaadata pimedusse, kuulata ööhääli tuttavast metsatukast akna taga. Kogu mets oli täis lugematuid muinaslugusid.
Raadio kägises ja puhkis. Undas siis ja jäi korraga vait. Loite liigutas teadliku näoga üht nuppu. Seejärel kostis kõrvulukustava teatena: «Lee-niin on meiega, maailma valgusta, tulevik helge meil ees ..." Tüdruk tõmbas teki üle pea ja pidas hinge kinni kui veepõhja sukelduja.
Sel ajal kui pere õhtut vaikusega austas, kostis kusagilt väljast trepi ja vööruse poolt nõrk heli, nagu kobaks keegi käsikaudu mööda majaseina. Kaari heitis kiire pilgu ukse poole. See oli suletud. Ta kohtas Anto silmi. Mõlemad pilgutasid teineteisele vandeseltslaslikult. Ei öeldud seejuures midagi.
«Ja nüüd,» kõlas ema suust, «mida siis lapsed ka oskavad. Anu?»
"Aga mis kinkidest saab? Ma ei ole nõus ilma…» Anu tegi kulbinäo pähe.
«Ennist olid ju mingid hääled maja ligi,» arvas isa.
«Ma lähen vaatan,» sõnasid vanemad õde-venda kui ühest suust.
Ukse taga seisis pika sassis habemega taat, kasukas pahupidi seljas. Lumi oli kogu valgeks värvinud. Mees trampis jalgu vastu matti puhtaks kindla sooviga sisse astuda.
