«Harbini ööliblikad» kirjeldab 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust. Rebrov lahkub seitsmeteistaastase noorukina koos Judenitši armeega Venemaalt, kaotab teel Revelisse perekonna, otsib võõras riigis omale kohta, töötab fotoateljees, peab päevikut, maalib ja laseb märkamatult end kaasa kiskuda Vene fašistliku partei tegevusse.
«1920.–1940. aastate Eesti meenutab uppunud laevas tekkivat õhupatja – see on nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikuda ning mull kaob. Niivõrd habrast iseseisvust nautis minu arvates tolleaegne Eesti. Mingisuguseid paralleele meie ajaga ma ei tõmmanud. Kuigi mulle sümpatiseerib ajaloo tsüklilise arengu teooria, kirjutasin ma seda romaani nii, nagu ei teaks ma tulevikku – seda, et puhkeb Teine maailmasõda, et sellele järgneb 50 aastat NSV Liidu koosseisus.» (A. Ivanovi usutlusest ajalehele Severnoje Poberežje.)
