«Aastad kaovad. Inimesed sünnivad ja surevad. Kes täna on veel noored, on homme juba vanad ja kaovad märkamata elu näitelavalt. Täna veel värsked hauad vananevad nagu inimesedki ja neile kasvab laia lõikheina, mida sahistab tuul. Aastate möödumisel pehastub palkaed ja kividest mälestussammaski laguneb koost. Kuid loodus haudade ümbruses jääb muutmatuks. Endiselt kohavad siin männid ja all orus lookleb Klawli jõe hõbedane pael. Endiselt laulavad siin kevade tulekul linnud ja endiselt lendab siit üle mõni süngelt kraaksuv rongapaar.»