Kuigi siinesitatav jutustus on Maria Jürimäe isiklike läbielamiste kogu, peegeldub sellest täies selguses vastu nende tuhandete eesti vanaemade, emade ja väetite laste saatus, kes kisti saatuslikul 13. juuni ööl 1941 lahti oma kodumaast ja kodudest ning paisati kommunistliku sadismi, vihkamise ja hirmu nimel vastu nende troostitule saatusele. Et sunnitöö ja orjalaagrid Siberis ei ole ainuke kindel tee surma, sellele tohiks anda see jutustus vastuvaidlematu kinnituse, samuti aga ka tõsiasjale, et inimese pääsemisel mängivad mõnikord omapärast rolli paljud ettearvamatud tundemomendid ja tegurid, mille labürint on nähtamatu.