«Haugatuste lugemiseks:
Haugatused on minu termin mingitele ridadele, mis hea tahtmise korral ja silmi kinni pigistades ehk väheke riimuvad. Et on justkui kuidagi haikulikud. Edasi tuletades jõuabki haugatuseni, mil sõnana veel oma ja nendele riimiridadele sobiv tähendus.
Esimesele kahele täiesti iseeneslikult keelele tulnud haugatusele 2000. aasta sügisel (pöörake lehekülgi ja leiate need) panin algul nimeks poliithaikud. Aga paljud järgmised ei olnud enam nii löövalt lühikesed ning veel vähem olid need haikud. Nii otsisingi uue termini. Kui päris aus olla, siis pärast esimest kaht lisandus vist veel nii viis-kuus ja seejärel tekkis pikem paus. Sest kui see õige haugatus kohe ei tule, siis punnitades kipub ta viletsaks jääma. Seetõttu vägisi ei punnitanud.
Et jõulude ajal pidi aga jõuluvanale mitu salmi ütlema, sundisin end iga aasta lõpupoole paar värsket haugatust tegema. Muidu ei oleks jõuluvanalt kinki kätte saanud.»
Enno Tammer