«Oh, ei tema jää!» kõlas Heino hääl üle eeskoja. «Tema on uhke. Arvab, et on juba suur tüdruk. Et tal juba rinnad kasvamas... Ja kus ta vanatüdrukuks jääb, kui Kipri Julliga käib põõsastes rehkendust õppimas.»
Ma sööstsin endale aru andmata kõneleja kallale. Ta kolpsatas peaga vastu trepikäsipuud. Tagajärjeks oli see, et Heino kulmu pealt jooksis laiast haavast tume verenire üle põse riietele...