Heino Enden on üks kolmest Eesti meeskorvpallurist, kes kroonitud maailmameistriks. Üheksa aastat maailma tippmeeskonda kuulunud mängijana on Enden kirjutanud meie korvpallilukku säravad peatükid, millest paljusid jagab legendaarne mängumees teiega järgnevatel lehekülgedel.
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva AKSK-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit… Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja AKSK põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
