Saatuse hellik kirjanik Arkadi Vozdviženski ei pidanud oma kriminaalromaanide kallal kuigi palju vaeva nägema: tema teosed õnnestusid selletagi. Need olid mõõdukalt sünged ja segased, elegantselt kurva lõpuga lood. Žanri kuninga ja jumala enese elus polnud midagi sellist iialgi juhtunud...
Ja nüüd äkki – olge lahked! Kõik läks nii, nagu kriminullikaanonid nõuavad: tõeks olid saanud nii ähvardused kui ka mõrv. Sündmustekeerise keskmesse sattus ka kirjaniku truu sekretär Maša Veprentseva, kelle lapsi ähvardas ema allumatuse korral jõhker arveteõiendamine. Mašalt ja tema ülemuselt ei nõutudki rohkemat kui jätta Kiievisse sõitmata.
Kuid kuidas saab jätta sõitmata, kui visiidi kavas on kohtumine Ukraina presidendikandidaadi Boris Golovkoga. Vozdviženski ja Maša ei võtnud kurikaelte nõudmisi kuulda ja nende ettevõtmine lõppes üsna kurvalt. Sealse poetessi suvekodus, kuhu tuntud tegelased olid kogunenud, ei õnnestunudki neil Boris Golovkoga tuttavaks saada, sest Golovko mõrvati. Kahekümne seitsme noahoobiga! Ja Golovko surnukeha avastati... Maša toast.