Armastatud lauljanna Heli Läätse mälestusteraamat sündis Hille Karmi vestluste põhjal Heli Läätsega. Seda teost võiks oma faktikülluse poolest nimetada ka dokumentaalromaaniks, kuna tähelepanu keskpunktis on nii Heli enda elu kui ka aeg, sündmused, inimesed ja ajastud. Ning kuigi «ei me ette tea, mis elu meil tuua võib», võib end samas ka turgutada mõttega, et «valsist saab kaugeisse aastaisse sild, kus naeru on palju ja nukrust vaid kild».
Pikka aega paljudele iidoliks olnud laulja Heli Läätse mälestusteraamatu lehekülgedel avanevad mõnedki suured saladused, siin on õnne ja armastust, kurbust ja naeru, ilu ja muusikat, põnevust ja seiklusi.
Lugeja saab teada:
- kus ja millal legendaarne laulja Tiit Kuusik trumme mängis
- kuhu sõitsid Heli ja Peeter Saul luksusautoga ZIM
- kes oli see Saul, kellel oli rätsepaäri Peterburis Nevski peal
- milline seos on Heli lauldud «Simmanipolka» ja «Kõrboja peremehe» vahel
- mitu Eurovisiooni laulu on Heli Lääts eesti keeles kuulsaks laulnud
- mida tähendavad lauluread: «Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet, ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe.»
- mis on viimasel leheküljel avaldatud Õnneretsepti valem. Ja palju muud.
Katkend raamatust: Heli Lääts: «Pärast Teist ilmasõda hakati Saaremaale ühtäkki raudtee jaoks tammi ehitama. Kuni 1940. aastani oli Kuressaare ja Roomassaare vahet tossutanud rongi moodi sõiduk, mida kutsuti suslaks ja mis vedas mudaravilatesse muda ja kus olid ka lahtised platvormid valgete korvtoolide ja heledates rõivastes suvitajatega, nemad läksid kuursaali ette patseerima. Aga 1950. aastate alguses ei saanud keegi aru, milleks nüüd veel raudteed vaja on. See ei saanudki valmis, sest sama äkki, kui nad tulid, olid liiprid ja rööpad kadunud, ehitajad samuti. Ajaarvamine käis sedasi, et kas see oli enne või pärast raudtee ehitust. Tekkisid legendid, et miski kindral oli segase peaga eksinud ja seetõttu ehitati raudtee Vaikse ookeani saare asemel ekslikult Saaremaale – apsaka olevat tekitanud Sahhalini saar, mis Moskvas oli Saaremaaga segi aetud. Maailma äärel ju mõlemad Ja nimed ka natuke sarnased. Ei ole talentide põuda Venemaal! See oli meie kõige armsam sentents. Nali muidugi.»
