Järg raamatule «Sinine jalgratas» 1942. aasta sügiseks on Montillaci mõis vägagi muutunud. Elu on raske. Õnn on loovutanud koha leinale, muretus puudusele. Okupatsiooni kõige mustemast küljest avastab Lea ülesandmise, alatuse, kollaboratsiooni. Tema lähedased peavad läbi elama piinamisi, teised reetmisi. Lea valib raevunult vabaduse leeri: vastupanuliikumise. Kõigi ohtude kiuste astub ta võltslõbude ja tõeliste õuduste Pariisis okupantidele vastu, püüdes päästa neid, keda ta armastab. Üksnes tema elujanu, noorus ja taltsutamatu tundelisus aitavad tal vastu pidada.
