Andri Baburini teos «Henriku pärand» käsitleb Henriku Liivimaa kroonikas ja Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud sündmuste tõlgendamist. Need kroonikad on Eesti ajaloo tüvitekstid, millel suuresti põhineb arusaam Eestis 13. sajandil toimunud sõjalistest sündmustest.

Baburini lähtealuseks on hüpotees sellest, et mõlemad kroonikad, nii Henriku Liivimaa kroonika kui ka Liivimaa vanem riimkroonika, tuginevad Piibli ainesele tunduvalt enam kui on seni arvatud. Baburini järgi ei ole neis kroonikates piirdutud mitte ainult üksikute tsitaatidega, vaid terved sündmuste süžeed on konstrueeritud Piibli ainesest. Selline tulemus on kahtlemata intrigeeriv ning võiks ärgitada vastavateemalist arutelu.