Mul pole sest midagi, kui ma ka peast segane olen, mõtles Moses Herzog.
Mõned inimesed pidasid teda hulluks ja üksvahe oli ta ka ise kartnud, et nii see asi ongi. Aga kuigi ta käitumine oli endiselt veider, tundis ta end nüüd enesekindlana, rõõmsatujulisena, selgepilgulisena ja tugevana. Ta oli nagu mingi lummu alla langenud ja hakanud igasugustele inimestele maailmas kirju kirjutama. Need kirjad viisid ta sedavõrd roopast välja, et juunikuu lõpust alates rändas ta pabereid täistopitud reisikotiga ühest kohast teise. See reisikott kaasas, oli ta New Yorgist Martha's Vineyardi sõitnud, kuid samal õhtul sealt tagasi tulnud; kaks päeva hiljem lendas ta Chicagosse ja Chicagost läks edasi Lääne-Massachusettsisse. Maaüksinduses kirjutas ta sõgedana loendamatul hulgal kirju ajalehtede toimetustele, avaliku elu tegelastele, sõpradele ning sugulastele ja lõpuks koguni surnutele, oma kuulsusetuile surnud omastele ja viimaks ka surnud suurvaimudele.
Berkshire'ides oli südasuvi. Herzog oli ihuüksi suures vanas majas. Kuigi toidu suhtes tavaliselt üsna nõudlik, sõi ta nüüd paberpakist «Silvercupi» leiba, konservube ja ameerika cheddar-juustu. Vahetevahel korjas ta oma metsistunud aiast vaarikaid, tõstes okkalisi varsi üles hajameelse ettevaatlikkusega. Ta magas ilma linadeta, hüljatud abieluvoodist võetud madratsil või mantli all võrkkiiges. Õues ümbritsesid teda kõrged tupsulised rohttaimed ja noored robiiniad ning vahtrad. Kui ta öösel silmad avas, olid tähed lähedal otsekui kehastunud vaimud. Tulekerad loomulikult: gaasid, sulamineraalid, aatomid, kuid mehele, kes enda mantlisse oli keeranud ja võrkkiiges lamas, näis hommikul kella viie ajal see kõik vägagi tähendusrikas.

Saul Bellow' loomingu tipuks ja -- miks mitte -- ka kokkuvõtteks võib pidada 1964. aastal ilmunud «Herzogit». Need küsimused ja probleemid, meeleolud ja tunded, kimbatused ja taotlused, mille kallal kirjanik mitukümmend aastat oli töötanud, said selles romaanis sünteesiva ning süvendatud käsitluse. Ühelt poolt inimene kriisiolukorras, kus teda lõplikust hävingust lahutab veel vaid viimne samm, ja teiselt poolt sellesama inimese lausa meeleheitlik väljapääsu otsimine ja kasvav protest kõige selle ümbritseva vastu, mis inimest muserdab, temalt inimlikkust püüab röövida. Ent mitte ainult seda -- Bellow on liiga teravapilguline elujälgija, et tragöödia kõrval jääks märkamatuks komöödia. Moses Herzog on mees «moraalsete impulssidega», kohati tõstetud koguni oma ajastu südametunnistuseks, kuid samal ajal ka «kannatav kloun», kes heitleb pahatihti enda väljamõeldud tuuleveskidega, ja Bellow' kaasanaerev iroonia muutub Herzogite enesepilaks.