Võru rockgrupp Hetero raamat on sissevaade eesti rokikultuuri 1980. aastate algusest taasiseseisvumiseni. Raamat sisaldab ajastu pilti avardavat taustateavet ning poleemilisi arutlusi rokkmuusika rollist ühiskonnas ja tähendusest kultuuris üldse.
Õigem oleks kirjutada He-te-ro!!! Sest selle legendaarse bändi nime skandeeriti. Piisas vaid Pepe Saarel lavale tulla ja publikut tervitada, kui kuulajad sattusid ekstaasi, tundes end ümbritsetuna seletamatust eufooriast. Paljusid professionaale tabas mõistmatus: jah, solist on hea, aga muusikud pole kõrgemast klassist, muusika pole piisavalt originaalne. Hetero on selles suhtes Eesti rokiajaloo ainus taolise maagilise mõjuga nähtus. Ükski biitlitest polnud tippmuusik maailma tasemega võrreldes, kuid mis tähtsust sel on…
Hetero oli meie hard rock'i vaieldamatu lipulaev ning ajaloos esimene provintsiansambel, kes jäi Tallinna eliidiga võisteldes tihti peale, kusjuures see ei olnud aus konkurents: ühed kogusid kuulsust raadio ja televisiooni kõikemääraval toetusel, nemad aga täiesti ilma...
Hetero liigitub tänapäeval pigem anomaalsete nähtuste hulka, sest need, kes on teda reaalselt laval näinud, ilmselt usuvad raamatus kirjutatut, aga kindlasti on palju neidki, keda kirjapandu ei suuda veenda kõike tõena võtma. Eetrikeeld ja esinemiskeeld polnud tol perioodil mingi saladus ega ka haruldane otsus. Survest hoolimata ei peatanud Hetero võidukäiku lavadel kümnendi jooksul miski. Provintslikule amatöörlusele vaatamata sai bänd suurepäraselt hakkama ja võttis võimalikust maksimumi. Ning enamgi veel. Publikule esineti ausalt ja hingestatult ning saadi saalist sama ka vastu. Just sellest see raamat jutustabki: HETERO – tsentrist väljas.
