Kirjaniku neljas romaan käsitleb tänapäeva maaelu (täpsemalt Virumaa) eetilisi probleeme, sotsiaalset mälu ja põlvkondade suhteid. Kesksel kohal on eaka kolhoosiesimehe Niglas Suurkase elunägemine ning vana mõisahoone ennistamine. Lõpuleheküljel jõutakse fosforiidimure juurde, mis seostub loo raamiks oleva nõiakaevuga, puhta põhjavee säilitamisvajadusega, millel ei saa olla jätkuva elu seisukohalt alternatiivi.