Eksistentsialistlik religioonifilosoof ja samavõrd kirjandusteadlane Lev Šestov (1866–1938), keda võib tinglikult nimetada vene filosoofia Dostojevskiks, mõjub igale lugejale erinevalt, ta on paradoksaalne ning vasturääkiv, ja seda teadlikult.

Autor rõhutab oma rännakul läbi suurvaimude hingede, kelle hulgas Plotinos, Lev Tolstoi, Spinoza ja Pascal, et tõde ei saa ega tohi teha ühisomandiks. See oleks reetmine. Kogetut ei tohiks teha tarbekaubaks. Autorite valik, keda Šestov vaeb Hiiobi kaaludel, ei ole juhuslik. Ta ei kirjelda kõrvalseisjana loomingut ega mõtteid, vaid elab käsitletud meeste elu, on palverännakul eriliste inimeste kaudu, sisenedes nende hinge ja vaadates maailma nende silmadega.

Lev Šestovil pole oma koolkonda, kuid ta on mõjutanud nii oma kaasaegseid kui ka hilisemaid suurvaime, kelle vaateid autorile tutvustab oma saatesõnas Toomas Paul.