Sissejuhatuseks«Viitaksin ühele loole seitse aastat tagasi. 1975. a. üliõpilaslehes ilmus paroodia M. Undi teatriromaanile «Via regia». Tolles kirjutises figureeris esimest korda Kalle Jermakoffi (tollal küll Järmakoff), «Hiired tuules» peategelase nimi. Selle trükifakti meenutamisega ei looda autor tõestada, nagu oleks ta järgnev teos kestva süvenemise vili ja pikaajalise mõttetöö kokkuvõte, autori sõnum hädaorust väljapääsu otsivale inimkonnale (nagu nimetuks jääval lavatöölisel leheküljelt 172).
Paroodia on teadagi paroodia, ta pole nii-ütelda puhas ja autonoomne kunstiteos. Ikkagi tundub tema äratoomine vajalik, sest «Meeletu, meeletu, meeletu... teater» saab nagu võtmeks, mis annab õige häälestuse ülejäänud lehekülgede lugemiseks. Ja usutavasti ei hakka lugeja pärast tutvumist järgneva lühipalaga asjatult otsima romaanist seda, mida seal pole, takistamata tal sealjuures nägemast, mis seal on.»
Mihkel Mutt

Noore prosaisti esikromaan arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile omases iroonilis-satiirilises laadis.