End jälle peites sirelpõõsa villu –
laps – keha nõnda õrn, nii väga kõhna –,
ma kohe lipsan oma ajapillu,
hingates sisse õite sulnist lõhna.

Nüüd vähe on veel järel silmapilke,
kus ununeb, et jääme vanaks kätte.
Nii harva vilgub mälestusevilke,
kus lapsepõlv taas avab elu lätte.

Maailm on õhus õitest valge-lilla
ning hoovab-lõhnab sirelite valgust.
Ja pole teada, kuis siit pääsed. Millal?
Kas suudad hakatada elusse uut algust?

Ja sirelite uimastavas lõhnas
kõik algused on violetselt peidus.
Mu minevikus sulnis, õrnas, kõhnas
neid juba ammu kuskil leidus.