Filosoofid ja psühholoogid, alustades [i:8270]ist ja lõpetades [i:15859]iga, on uurinud ja arutanud isiksuse põhiolemust. Samas tänapäeva kultuur ei taha tunnistada, et meid kõiki juhib sünnist peale ainulaadne hing, mis kujundab meie elu kulgu. James Hillman pakub oma menuteoses hiilgava käsitluse eneseteadvuse fenomeni «mina (ise)» kohta ning tutvustab paeluvalt inimeluga kaasa saadud müsteeriumi, mis sunnib küsima: «Mis on minu südames see, mida ma pean tegema, kelleks ma pean saama ja mis peab mulle kuuluma? Ja miks?»
Ella Fitzgeraldi ja [i:4770] suguste suurkujude elulugude näitel väidab Hillman, et iseloom ongi saatus, et igas indiviidis on palju enamat, kui saab seletada pelgalt geneetika ja keskkonna mõjuga. Tema töö tulemus on läbimõeldud ja mõjuvõimas teos, mis aitab mõista inimese tõelist loomust ning õpetab märkama ja ära tundma rohkeid valikuvõimalusi kõiges – olgu tegemist laste kasvatamise, erialase või ühiskondliku pühendumisega –, et meist igaüks võiks oma kutsumust kuulates milleski suurepäraseks saada.
James Hillman (1926–2011) oli psühholoog, jungiaanlik analüütik ja postjungiaanliku «arhetüüpse psühholoogia» looja. Ta õpetas ja tegi teadust Yale’i, Syracuse’i, Chicago ja Dallase ülikoolis ning oli Dallase humanitaarteaduste ja kultuuri instituudi kaasrajaja. Ta on kirjutanud veerandsada aimeraamatut, millest enamik on olnud New York Timesi bestsellerid.
