Etnoloog, usundiloolane ja luuletaja Ivar Paulson (1922–1966) õppis Tartu ülikoolis etnograafiat, muinasteadust ja ajalugu ning jätkas õpinguid paguluses Hamburgi ja Stockholmi ülikoolis, olles elu lõpuni viimases ka usundiloo dotsent ja professori kohusetäitja. Tema uurimisteemadeks on olnud nii usundilugu, inimhingekujutelmad kui ka looduse hingeilm, tema teadustee lõpupoole nihkusid esirinda perekonna kaitsevaimud-kodujumalad, põllundusega seotud riitused, ülijumala mõiste ja selle mütoloogia.

Üle neljakümne peamiselt saksakeelse erialase uurimuse kõrval ilmus temalt eesti keeles, eriti ajakirjas «Mana», artikleid, esseid ja kultuurilooliste teoste arvustusi, luuletusi ja luuletõlkeid. Tema tuntuim teos on postuumselt ilmunud esseedekogu „Vana eesti rahvausk“ (1966).

Koostaja ning saatesõna autor Indrek Peedu on Ivar Paulsoni Mõtteloo-köitesse «Hinged, vaimud ja jumalad» valinud artikleid, mis koos monograafiatega tegid temast kõrgelt hinnatud ja silmapaistva uurija.